Milttoni uuring: ühiskondliku sidususe vastupanuvõimest kriiside tõmbetuultes

Sõda Euroopas ja maksupoliitika on endaga kaasa toonud inimeste kasvava mure julgeoleku- ja majandusolukorra pärast. Uurisime Milttoniga eesti ühiskondlikku sidusust nendes tõmbetuultes.[1]

Ühiskondlik sidusus on oluline kivi kaitsetammis, mis meid kriiside eest kaitseb – selles tammis on veel olulisel kohal mh robustne majandussüsteem, stabiilne valitsus, konfliktide ja korruptsiooni puudumine, madal vaesuse määr ning tugev inimõiguste kaitse. Kui ükski kivi kaitsetammis murenema hakkab, ähvardab see kogu konstruktsiooni kokku vajumist.

Milttoni tellimusel läbiviidud Norstati uuring näitab, et sõda ja maksupoliitika pole jätnud eesti inimesi mõjutamata – ühiskonnas annavad tooni mure julgeoleku- ja majandusolukorra pärast. Küsitlusest selgus, et 74% vastanutel tekitab olukord maailmas tugevaid negatiivseid emotsioone, 69% arvab, et maailm liigub vales suunas ning 68% ajab olukord maailmas meeleheitele.

Võrdlesime ühiskonnas pead tõstnud väga negatiivseid hoiakuid ka Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi pikaajalise uurimisprojektiga “Mina. Maailm. Meedia”, milles võib samuti näha, et maailmas toimuvate muutuste puhul positiivsete hinnangute osakaal suurenes majandustõusu ning vähenes majanduskriisi ajal. [2]

Niisiis annavad ühiskonnas hetkel tooni ennekõike pessimistlikud meeleolud – eesti inimest ärritab ainult negatiivsetele uudistele keskenduv meediapilt ja maksupoliitika on omakorda negatiivsetele emotsioonidele kütteks. Kusjuures etteheiteid ajakirjandusele on vastajatel sõltumata nende erakondlikust eelistusest ja maailmavaatest – meedia liigset kallutatust heidavad väljaannetele ette nii liberaalid kui konservatiivid. Olukorras, kus ajakirjandusel on võtmeroll kujundamaks ühiskonnas ühtset arusaama maailmas toimuvast, on see ohtlik tendents.

Vaid 8% eesti inimestest kogevad praeguse ühiskondliku arutelu suhtes positiivseid emotsioone. Väga negatiivsed ja pigem negatiivsed emotsioonid valdavad 48% vastanuid, neutraalseks jäävad 40%. Mida vanema vanuserühmaga on tegu, seda rohkem on neid, kes tunnevad ühiskondliku arutelu suhtes negatiivseid tundeid. Süvenevad vastuolud ja polariseerumine aga avavad ühiskonna tagaukse, mille kaudu on propagandale ja väärinfole tee valla.

Kaasa ei aita seegi, et olgugi, et vastajatest kasutab ühiskondliku arutelu jälgimiseks korra või mitu korda päevas Facebooki 57%, loob sotsiaalmeedias ise sisu vaid 7% ning 13% jagab teiste loodud sisu. Ligi 60% vastanutest eelistavad osalemise asemel jälgida sotsiaalmeedias toimuvat ühiskondlikku debatti pigem kõrvalt või ei osale selles üldse ja ei taha seal aruteludesse laskuda. 46% on pigem või väga nõus väitega, et üksteist mõistetakse tahtlikult valesti.

Arvestades kui suur hulk vastajatest kasutab ühiskondliku arutelu jälgimiseks sotsiaalmeediat ning kui vähesed sinna ise sisu loovad, tekib paratamatult küsimus, et kelle huvides dikteeritud sisu inimesed platvormidel suuremalt jaolt tarbivad.

Ent siiski on jätkuvalt ka seda, mis ühendab – ühiskondlikku arutelu peetakse siiski valdavalt huvitavaks 57% ja selle jälgimiseks kõige sagedamini kasutatavad kanalid (korra või mitu korda päevas) on lisaks Facebookile ka uudis- ja päevakajalised meediakanalid 71%, televisioon (nt uudistesaated, päevakajalised saated) 56% ja raadio ja netisaated (nt uudised ja päevakajalised küsimused) 41%. Ehk usaldus ajakirjanduse vastu on endiselt kõrge ja 65%-le vastanutest annab lootust paremaks tulevikuks vaba meedia.

Inimesed hindavad vastandumise ja lahmimise asemel kultuurset arutelu ning tasakaalukas argumentatsioon ja faktidele tuginemine on jätkuvalt hinnas. Negatiivset uudistefooni tasakaalustavad arutelusaated ja põhjalikumad probleemide käsitlused.

Olgugi, et vaid ca viiendik osaleb ise ajakirjanduse vahendusel ühiskondlikus arutelus, paneb olukord maailmas vastanutest 41% siiski rohkemal või vähemal määral tegelema oluliste küsimustega. Kõige rohkem (24%) tunnevad inimesed, et hea tegemine ja teiste abistamine on motiveeriv ning oluline on eelkõige inimlikul ja igapäevasel tasandil toimuv. Eesti inimestele annavad lootust ligimeste heatahtlikkus ja ühised ettevõtmised.

Oluline on oma kogukond – pere, töökaaslaste või mõne muu kollektiivi näol. Ka ühiskondlikus arutelus osalevad eestlased ennekõike vestlustes sõprade, pere või tuttavatega või vestlustes koolis või tööl. Küsitluse avatud vastustest võis välja lugeda seda, et kui väliskeskkonnas on palju ärritajaid, siis inimestele annavad lootust lähedastega aja veetmine ja väikeste rõõmude märkamine ja hindamine.

Ühiskondliku sidususe vastupanuvõime sõltub niisiis eesti inimeste sotsiaalsetest sidemetest ning usaldusest ajakirjanduse vastu – valeinfo ohustab kõige enam neid, kes on kaotanud kohalike väljaannete suhtes usalduse ning kelle sotsiaalsed sidemed on nõrgenenud, kas üksilduse, töö kaotuse või muul moel ilmajäetuse tõttu. Keerulises majandusolukorras on niisiis väljakutseks see, kuidas tagada eesti ühiskonnas ebavõrdsuse kasvu pidurdamine ning pakkuda eesti inimestele tuleviku osas kindlustunnet ning perspektiivi. Tähtis on ühise narratiivi leidmine, mis tekitaks õlg-õla kõrval tunnet ning aitaks meil ka keerulistel aegadel kokku hoida.

[1] Küsitluses osales üle tuhande vastaja vanusevahemikus 18–60+. Uuring oli esinduslik vanuse, soo ja piirkonna osas ning küsitluse viis läbi Norstat.

[2] Positiivsete hinnangute osakaal suurenes majandustõusu ajal, küsitlusaastatest olid need kõige positiivsemad aastal 2005; ning positiivsete hinnangute osakaal vähenes majanduskriisi ajal, küsitlustes kajastub see 2011. a tulemustes; kriisist väljumise aastatel (küsitluses 2014) on hinnangud veidi paranenud.

Vaata uuringu kokkuvõtet ja tutvu uuringuraportiga täismahus siin.