Annika Arras: M-klubi aeg Eesti poliitikas peab läbi saama

Eelolevatele kohalikele valimistele on erakondadel aeg minna nn triibunimekirjadega, kus on vaheldumisi nais- ja meeskandidaadid, sest meeste klubi aeg Eesti poliitikas peab läbi saama.

1990-ndate lõpus oli tele-eetris huumoriseriaali „M-klubi“ viimane osa ja 1999. aastal toimusid möödunud sajandi viimased kohalike omavalitsuste valimised. Valituks osutus 72% mehi ja 28% naisi. 22 aastat hiljem, 2021. aastal toimunud viimastel kohalikel valimistel oli päriselu M-klubi ikka veel eetris: valituks osutus taas 71% mehi ja 29% naisi. Areng Eesti kohalike omavalitsuste volikogude suurema soolise tasakaalu poole on olnud 0,04 naist aastas. See reaalsus on huumorist kaugel.

Põhjuseid, miks naisi on poliitikas nii vähe, on palju, kuid üks mõjukamaid neist on ühiskonnas levinud soolised stereotüübid, mis esmalt pärsivad naiste enda soovi poliitikas osaleda. Kui naine on siiski selle soovi endas üles leidnud ja liitunud mõne erakonnaga, leiab ta selle juhtkonnast eest mehed, kelle arusaamu on kujundanud samad stereotüübid. Nii on keeruline luua naispoliitikule toetavat keskkonda, mille toel jõuaks ta päriselt nende laudade taha, kus otsuseid langetatakse.

Oktoobris valime taas kohalikele omavalitsustele juhte ja meil on võimalus seda olukorda muuta. Pooled Eesti elanikud on naised ja nende hääl peab jõudma senisest tugevamalt otsustesse, mis kujundavad meie kõigi elu.

Millistest stereotüüpidest ma õigupoolest räägin? Neist, mis süvendavad veendumust, et naise koht ei ole poliitikas.

Seda kinnitab paar aastat tagasi tehtud kodanikuhariduse uuring ICCS, mille tulemuste järgi arvab lausa veerand 8. klassi poisse, et naised peaksid poliitikast kõrvale jääma. Pooled leiavad, et mehed sobivad poliitikasse naistest paremini ja naistel pole asja ka kodanikupositsioonilt poliitikas kaasa rääkida.

Need noormehed on peagi valimisealised ja võimalik, et mõni neist osaleb juba saabuvatel valimistel.

Stereotüüpses mõtlemises kinni olemist iseloomustab ka tänavu juulis Milttoni uuring koostöös Norstati ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga (MKM), mille eesmärk oli selgitada välja avalikkuse suhtumine (18–74-aastaste seas) naiste suuremasse kaasatusse kohalike omavalitsuste juhtorganites.

Uuringu tulemused näitasid, et naiste vähesust kohalike omavalitsuste juhtimises ei peeta endiselt teab mis suureks probleemiks, eriti meeste ja eakamate hulgas.

Naised ja noored peavad selle uuringu tulemuste kohaselt naiste vähesust KOV-ide juhtimises märksa olulisemaks probleemiks, näevad suuremat vajadust valimisnimekirjade suurema soolise tasakaalustatuse järele ning usuvad, et naiste suurem osalus kohalike omavalitsuste juhtimisel aitab kaasa parematele otsustele ja kohaliku elu arengule.

Väitega, et erakonnad peaksid eelolevatel kohalikel valimistel püüdlema sooliselt tasakaalustatud nimekirja poole, kus naised ja mehed on võrdselt esindatud, nõustus 35% ja ei nõustunud 43% vastanuid. Sealjuures meestest tervelt 57% ei nõustunud selle väitega (naistest ei nõustunud 28%).

Sellega, et naiste suurem osalus kohalike omavalitsuste juhtimisel aitab kaasa parematele otsustele ja kohaliku elu arengule, nõustus meestest 21% ja ei nõustunud 50%, naistest nõustus 44% ja ei nõustunud 24%.

Küsimusele, kuidas kohalike omavalitsuste juhtimises soolist tasakaalu suurendada, vastas 43%, et naisi tuleb nii erakondade kui ka valijate poolt julgustada kohalikus poliitikas osalema. See oli ka populaarseim valik (valida võis kõik sobivad variandid). Kusjuures sooline lõhe oli vastanute hulgas märgatav: nii arvas 51% naisi ja vaid 34% mehi.

Meeste seas oli selle küsimuse valikvastustest kõige populaarsem „Midagi ei pea tegema, see pole probleem“ (49%).

See, et naiste osalus poliitikas on endiselt kasin, ei ole juhus, vaid süsteemse ebavõrdsuse tagajärg. Soolised stereotüübid, naiste võimekuses kahtlemine ja iganenud arusaamad liidrirollist hoiavad paljusid naisi poliitikast eemal. Samal ajal on levinud suhtumine, et naiste vähesus poliitikakujundamises pole probleem. Seda näitas ka värske uuring.

Meestekeskne poliitika saab alguse meestekesksetest valimisnimekirjadest, mille panevad kokku erakondade juhtkonnad, kus samuti domineerivad mehed. Kuna kõikide erakondade piirkonnaorganisatsioonide soolist jaotust on erakondade struktuuride ja nimekirjade koostamise viiside erinevuste tõttu raske võrreldavasse mudelisse panna, siis on parim illustratsioon praeguste parlamendierakondade ladvikud.

Vaid üht neist, Eesti 200, juhib naine. Reformierakonna juht on mees, Keskerakonna juht on mees, SDE juht on mees, Isamaa juht on mees, EKRE juht on mees. Kui lisada erakondade juhtidele juhatused koos aseesimeestega, on pilt üsna erinev: kui Eesti 200 ja SDE juhtide seas on naisi vastavalt 44% ja 43%, siis Isamaal vaid 19% ja EKRE-l 20%. Reformierakonnal on naisi juhtkonnas 25% ja Keskerakonnal 38%. Praegu veel rahva esinduskogusse mitte kuuluvad Parempoolsed on valinud oma juhtkonda 40% naisi.

Esiteks: mitmekesisus juhtimises tähendab parema kvaliteediga otsuseid. Nii nagu ettevõtted, kus on naised juhtimises, saavutavad paremaid majandustulemusi, suudavad paremini mõista tarbijate vajadusi ja on konkurentsivõimelisemad, nii toimib ka poliitikas. Laiem vaade, erinevad kogemused ja otsuste tasakaalukam langetamine toovad kasu tervele ühiskonnale, mitte vaid naistele.

Näiteks on rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) uuringud näidanud, et soolist mitmekesisust toetavates ettevõtetes kasvab kasum 5-20%. Kujutagem nüüd ette, millise kvaliteedihüppe võiks kaasa tuua sooliselt tasakaalustatud linnavalitsus, vallavolikogu ja riigikogu. Naised moodustavad poole elanikkonnast ja nende hääl peab olema meestega võrdselt esindatud ka poliitikakujundamises.

Teiseks: naiste nähtavus poliitikas on oluline eeskuju järgmistele põlvkondadele. Kui tüdrukud näevad, et ka naised võivad olla volikogu juhid, linnapead ja ministrid, kasvavad nad üles teadmisega, et see tee on ka neile avatud. Nii saab katkestada põlvkondliku mustri, kus juhtimine on „meeste ala“. Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas on olnud julged ja üksikud teerajajad tipus, aga kust tulevad järgmised mitusada Hanah Lahet ja Elo Kiivetit üle Eesti?

Kolmandaks: see on õigluse ja võrdsuse küsimus. Tänapäeval on Eesti naised kõrgelt haritud, kogenud, mitmeski vallas meestest edukamad. Aga poliitikas kipub ikka kehtima nähtamatu klaaslagi, kus kõrgemale astmele jõudes mehed domineerima jäävad.

Tuleb julgustada rohkem naisi kandideerima. Tuleb teadvustada valijatele, miks tasub naiskandidaatide poolt hääletada. Tuleb võtta fookusse süsteemsed takistused, mis on seni naisi poliitikast eemale hoidnud – alates töö- ja pereelu ühildamise võimalustest kuni meediakajastuse soolise kallutatuse ja sotsiaalmeedias toimuva vihakõneni.

Eesti ei saa endale lubada olukorda, kus üle poolte elanike on poliitikas alakaasatud. Poliitika, mis sünnib sisuliselt meestest koosnevas klubis, ei saa olla tasakaalus ega esinda kogu ühiskonda. On aeg lõhkuda klaaslagi, avada uksed ja teha Eesti poliitikast koht, kus naine poliitilise juhina on sama loomulik kui mees, sest võrdne ühiskond algab võrdsetest võimalustest otsustamise juures.

Saabuvatel kohalike omavalitsuste valimistel plaanin erakondade nimekirju vaadata soolise tasakaalu luubiga. Soovitan seda teha ka ajakirjanikel ja valijatel.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Päevalehes 14.08.2025