Kommunikatsioon Baltimaades: oluline nüanss, mida kindlasti arvesse võtta!

Üks põhjuseid, miks suurtes piirideülestes ettevõtetes töötanud turundus- ja kommunikatsiooniinimestes skepsis tekib, on kogemus, kus kusagilt kaugemalt vaatav juhtkond leiab, et Baltikum on “üks riik pealinnaga Riias”, kõigile kolmele riigile sobivad samad lahendused ja tehtagu lihtsalt ilma vastu vaidlemata ära.

Äriliselt ongi selline mõtlemine tihti mõistlik – kolme riigi peale on Baltikumis kokku veidi enam kui 6 miljonit inimest. See on umbes sama palju kui Soomes ja pisut rohkem kui poole Rootsi jagu. Kaugemalt vaadates tunduvad ka siinsed kultuurilised erinevused ilmselt väikesed, mõnikord arvatakse koguni, et me kõik räägime vene keelt. Samas turunduses ja kommunikatsioonis saavutatakse palju paremaid tulemusi, kui arvestatakse kohalikke nurki ja “kiiksusid”.

Leedukad on katoliikliku taustaga, eestlased ja lätlased aga Euroopa ühed usuleigemad rahvad. Eestis ja Lätis on kusagil neljandiku jagu vene emakeelega inimesi, Leedus aga vaid 5 protsenti ja teist sama palju poolakaid. Väga paljud 40-ndates lätlased oskavad hästi vene keelt, Eestis pead sellist inimest tikutulega otsima.

Leedu ärikultuur on üsna hierarhiline (võib-olla nende kuningriigimineviku tõttu, mida siiamaani kalliks peetakse). Lätis peab juht aeg-ajalt iseloomu näitama ja korraldusi jagama, et teda tõsiselt võetaks. Eestis saab nii kolleegide kui partneritega suheldes peaaegu kohe pärast tervituste vahetamist asja juurde minna, mujal peetakse seda pigem ebaviisakaks. Need on vaid esmased pealiskaudsed erinevused.

Milttonis usume, et kui äriliselt on mõistlik ja sageli vaadataksegi Baltikumi kui üht regiooni, siis kohalike erinevustega tasub ja saab turunduses ja kommunikatsioonis arvestada. Teeme samamoodi küll, aga kohalikke eripärasid, meedia erinevat käitumist, inimeste erinevaid eelistusi ja kultuurikonteksti arvestades. Parim lahendus erinevuste arvestamiseks ei pruugi siiski olla see, et igas riigis võetakse palgale eraldi agentuurid.

Erinevuste arvestamine ei tähenda nimelt, et igas riigis tuleks õmmelda eraldi rätsepaülikond. Piisab ikka ühest ülikonnast, aga nööbid, lõige ja tasku nurk võiksid kohaliku moe järgi olla. See tähendab, et regioonipõhine strateegiline planeerimine on igati omal kohal, kohalikud nööbid saavad aga “külge õmmelda” kohalikku taustsüsteemi tundvad spetsialistid eri riikides erinevaid tegevusi ellu viies.

Usume sellesse, et koos tasub välja nuputada strateegiline lähenemine ja tegevusplaani peamised osad – neid saab erinevates Balti riikides nüansse lisades ja eemaldades “korduvkasutada” ja nii sündivast sünergiast võita.

Sageli tekib ühtaegu mitmes riigis tegutsevates ettevõtetes soov saavutatud tulemusi võrrelda. Ühine planeerimine ja eesmärgistamine muudavad tegevused ja tulemused ka päriselt võrreldavaks, ilma et oleks ohtu omavahel kõrvutada õunu ja apelsine.

Aja ja raha kokkuhoid sünnib sageli ka sellest, et ettevõtte uks agentuuri asub reeglina ühes kolmest Baltikumi pealinnast, aga meeskond, kes igapäevaselt kokku töötab ja üksteise tugevusi ning teadmisi parimal viisil ära kasutada oskab, tegutseb laiali kõigis kolmes riigis. Nii ei ole ettevõttel tingimata vajadust suhelda spetsialistidega kõigil kolmel turul, vaid selle info toob vajadusel kohale kliendi otsene vastaspool just seal, kus see ettevõtte jaoks kõige mugavam on.

Kuna paljud kliendid on harjunud otsima igas riigis omaette abilisi, ei ole ka liiga palju nõustamisagentuure, kes pakuksid teenuseid üle kolme Balti riigi. Koostööd tehakse enamasti vajaduse järgi, otsides kliendi soovi korral teistest riikidest sobiva taustaga agentuure.

Milttonis arvame, et igapäevaselt kokku töötav meeskond on parem lahendus, kuna teame-tunneme üksteist, oleme koos erinevaid kogemusi omandanud ja oskame ettevõtte huvides kokku panna just sellise tiimi, millist neil konkreetselt tarvis on.