Pressireis kui lugude kunst: Kuidas sünnivad lood, mis kõnetavad välismaa lugejat?

Hästi korraldatud pressireis ei seisne ainult sujuvas logistikas ja täpses ajaplaneerimises, vaid on tervikliku kogemuse loomine, kus iga detail teenib üht eesmärki – tekitada ajakirjanikus soov sellest kirjutada.

Mul on kogemus väga erineva mastaabi ja iseloomuga pressireiside korraldamisel, alates diplomaatiliselt läbimõeldud visiitidest Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal, kuni loovate ja eksperimentaalsete marsruutideni turismimaailmas. Minu esimene pressireis toimus 2011. aastal, kui Tallinn kandis Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Aastate jooksul olen Milttonis töötanud selliste klientidega nagu Visit Estonia ja Trade Estonia. Olen korraldanud ajakirjanike visiite PÖFFi filmifestivalile ja koostanud programme tehnoloogiaajakirjanikele Digital Wonderlandi algatuse raames. Külalisi on käinud Aasiast Ameerika Ühendriikideni.

Aastate jooksul olen veendunud, et ajakirjanikud ei tule pressireisile ainult fakte koguma või inimesi intervjueerima. Nad otsivad huvitavaid lugusid ja need lood sünnivad alati inimestest. Seetõttu on korraldaja peamine ülesanne luua võimalused vahetuteks ja siirasteks kohtumisteks kirglike, karismaatiliste inimestega – olgu selleks minister, peakokk, talunik, ettevõtja või teadlane. Igaüks neist lisab reisile oma erilise nüansi, millest lõpuks kujuneb terviklik pilt Eestist. Tunne ja kogemus, mille ajakirjanik siit kaasa võtab ja oma lugejatele või vaatajatele edasi annab.

Pressireiside osalejate valikul teeme koostööd teiste riikide PR-agentuuridega. Nad tunnevad kõige paremini oma turgu, ajakirjanike profiile ja väljaannete eripärasid. Alternatiivne ja tõhus viis on kutsuda ajakirjanikke läbi suuremate toimetuste peatoimetajate. Selline lähenemine ei anna küll absoluutset garantiid, kuid aitab vähendada riski, et investeeritud aeg, raha ja töö ei kanna vilja. Kuigi suhtun vabakutselistesse ajakirjanikesse suure lugupidamisega, peab mõistma, et freelanceril tuleb oma lugu veel ka toimetusele maha müüa.

Kui grupp on kokku pandud, tasub külalisi lähemalt tundma õppida. Alustada võiks kõige elementaarsemast: toiduallergiatest ja erivajadustest. Kui varem olid sellised olukorrad haruldased, siis nüüdseks on peaaegu igas viieliikmelises grupis keegi, kellel on tõsine allergia või eridieet ja ma ei räägi siinkohal ainult veganlusest või laktoositalumatusest.

Teine oluline aspekt on füüsiline koormus ja liikumisvõime. Kui sellega arvestamata jätta, võib inimene tunda end kõrvale jäetuna. Mõni ei sõida jalgrattaga, mõnda tabab bussis iiveldus, mõni ei talu sauna. Ja saunaelamusi soovime ju väga tutvustada. Selliste erandite puhul tuleks juba varakult planeerida sobivad alternatiivid. Just neist pealtnäha väikestest detailidest sünnib terviklik ja toimiv programm.

Esimene ja kõige olulisem samm on valida kuupäev ning paika panna sündmus, mille ümber kogu reis ehitatakse. See võib olla avamine, festival, intervjuu, näitus, gurmee-elamus või ka loodusnähtus, näiteks üleujutus Soomaal või rändlindude tipphooaeg Matsalus.

Seejärel algab põhjalik teekonna koostamine. Ma veedan alati mitu tundi Google Mapsis, kontrollin vahemaid, teeolusid ja võimalikke kitsaskohti. Eestis tunduvad vahemaad väikesed, kuid muutlik ilm, hooajalised eripärad ja logistika nüansid võivad tegelikkuses need vahemaad märksa pikemaks muuta. Talvised reisid nõuavad alati veidi rohkem aega: kas kõigil on mütsid, kindad, soojad jalanõud? Eriti kui grupis on külalisi lõunapoolsematest riikidest, kus lumi ja jää on eksootika.

Planeerimisel lisan alati igale olulisemale liikumisele ühest punktist teise vähemalt 15–20 minutit varuaega, olgu selleks bussi väljumine, ekskursiooni algus või parvlaeva väljumine. Näiteks itaallastega on lõuna alla kahe tunni tõeline väljakutse, samas kui Soome kolleegidele tuleb alati jätta natuke aega ostlemiseks. Piisab ühest planeerimata kohvipausist, et kogu mitu kuud lihvitud ajakava saaks pea peale pööratud. Inimesed on väga erinevad, aga kui organiseerijad on täpsed ja tähelepanelikud, leiab iga tükk oma koha.

Ma eelistan pressigruppe ise saata, et vajadusel märkamatult sekkuda. Saatja roll on hoida tempot, märgata meeleolusid ja reageerida olukordadele enne, kui need tekivad. Lisaks on mu seljakotis alati olemas kõik hädavajalik: universaalsed laadijad, akupangad, valuvaigistid ja allergiarohud, vihmakeebid tervele grupile. Aastatepikkune kogemus ütleb, et see, mis tundub alguses ülearune, osutub tihti päästjaks.

Paljud arvavad, et töö lõpeb siis, kui külalised on lahkunud. Tegelikult algab kõige olulisem just pärast seda.

Follow-up ei ole pelgalt viisakusžest, vaid osa strateegiast. Me saadame alati välja hoolikalt valitud fotod, kontaktid, lisamaterjalid ja lingid. Ent veel olulisem on talletada, milline teema kellelegi korda läks. Sageli on nii, et ajakirjanik huvitus millestki väga, kuid pärast reisi vajub see muu info alla. Ja just siis tulebki sinult see kiri, see link, see meeldetuletus, mis paneb loo uuesti elama. Mõnikord sünnib sellest artikkel täiesti uues ja ootamatus võtmes.

Kui ajakirjanik lahkub Eestist ja ütleb: „Ma armusin sellesse riiki“, siis on kõik õigesti tehtud. See ongi parim tunnustus. Hea tekst on juba iseenesest tulemus. Aga kui inimene lahkub siit Eesti fännina, saab temast meie saadik. Ta räägib Eestist oma sõpradele, soovitab kolleegidele ja mainib igal võimalusel oma toimetuses. Nii sünnib kestlik ja orgaaniline maine. Mitte kampaania korras, vaid läbi isikliku kogemuse. Ja see on kommunikatsioon, mis kestab.

On hetked, mis jäävad meelde. Jaapani ajakirjanik, kes korjas metsas marju, olles ühtaegu vaimustuses ja ettevaatlik, sest Jaapanis ei tohi loodusest midagi kaasa võtta. Singapuri kollektiiv, kes hüples vaimustunult üle jää, sest just selline ongi nende ettekujutus tõelisest talvest. Läti ajakirjanikud, kes lahkusid Eestist pisarsilmil, sest terve kogemus puudutas neid nii sügavalt.

Püha Augustinus on kord öelnud: «Maailm on nagu raamat ja need, kes ei reisi, loevad kogu elu vaid ühte lehekülge.» Iga reis on uus lehekülg, mis lisab elule värve ja kingib seiklusi. Vahel polegi vaja selle põneva raamatu avamiseks kaugele sõita – siinsamas, naabrite juures Eestis on paiku, mis rabavad looduse ilu, rikkaliku kultuuri ja kordumatu atmosfääriga.

Tallinn pakub samuti külalistele mitmekihilist kogemust. Vanalinn on nagu elav muuseum, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ja lubab tunnetada Hansa-ajastu hiilgust. Need, kes otsivad vaikust, leiavad selle mereäärsel promenaadil või spaades mõnuledes, mis on siin ammust ajast hinnatud traditsioon. Gurmaanid avastavad Tallinna maitsete kaudu – alates hubastest kõrtsidest kuni tänapäevaste gastronoomiliste lahendusteni, kus iga detail on loodud kasutades fantaasiat ja austades loodust.

Margarita Fomina, LA.LV

Kujutlege lennujaama, kuhu saab minna tõukerattaga. Või sauna, kus pealtvaatajateks on lehmad ja hobused. Või šokolaadi küüslauguga, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Tallinn ja Saaremaa tõestavad, et Eestis on tavaline igav ja üllatused ootavad just seal, kus neid kõige vähem ootad. Minu reis, mis toimus koostöös Visit Saaremaa ja Visit Estoniaga, avas Eesti linnad elusate, veidi irooniliste ja tõeliselt maitsvate kogemustena.

Anita Sedliņa, Delfi.lv

Ma ei olnud veel Pärnust kaugemale jõudnudki, kui see juhtus. Peatusin teeäärses niiskes metsas, et kuulata linnulaulu. Jalge ees kasvas neli liiki orhideesid ja kaugelt kostis käo kukkumist. See oli alles mu reisi algus ja ma ei teadnud, et näen ja kuulen neid asju terve järgmise nädala jooksul. Aga see polnud looduskaitseala, vaid tavaline Eesti külavahetee ranniku ja Läti piiri lähedal.

Mandrile tagasi jõudes sõitsin põhja poole, peatudes, et rannal põdraradasid uurida. Siin elavad ka koprad ja saarmad. Metsiku aed-liivatee laigus seistes tabas mind tunne, et olen ajas tagasi rännanud. Olen justkui viie sajandi tagusel Inglismaal enne jahipüsse ja taimemürke, enne kiirteid ja erastatud veekogusid, enne hiiglaslikke kanalaid ja robotlüpsi. Ja justkui selle mõtte kinnituseks lendas üle mu pea kaelustuvi, häirides maapinnal pesitsevaid tutkasid: Lendas, ilma et peaks kartma, et mõni uusaegne feodaal ta maha laseb.

Kevin Rushby, The Guardian

Maailma nurk, mida ümbritseb mere soolane lõhn ja okasmetsade vaikus, kus aeg näib kulgevat aeglasemalt. Lääne-Eesti saarestiku ehte Saaremaa lummav maastik on pärit otsekui mõnest põhjamaisest muinasjutust.

Loredana Del Ninno, Quotidiano Nazionale

Kõik, mida kuulsin, olid linnud. Kõik, mida nägin, olid puud. Ei suuri hooneid, ei turismiatraktsioone, vaid hingamisruum ja maastik, mida massiturism pole puudutanud. Tundus nagu paik, mis on veel avastamata. Eesti on üks vähem külastatud riike Euroopas ja see polnud kunagi mu radaril. Aga kui nägin selle reisi kava — metsikutel hobustel ratsutamine, saarte vahel seilamine, saunakultuur — olin müüdud. Eesti üllatas mind igas mõttes. See pakub Vahemere võlu, loodust ja külalislahkust ilma rahvahulkadeta. See pakub Põhjala rahu, kuid ka rõõmu riigist, mis alles tähistab oma vabadust. Nad elavad aeglaselt. Sügavalt. Ja kui sa neid külastad, elad ka sina nii.

Ines Santos, Mirror (UK)

Eesti asub Kirde-Euroopas ja on üks kolmest Balti riigist, kus elab vaid 1,37 miljonit inimest – vähem kui veerand Singapuri elanikkonnast. Ent ükssarvikute arvu poolest miljoni elaniku kohta on Eesti Euroopa liider – 7,7 ükssarvikut miljoni inimese kohta. Pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal pidas riik digitaliseerimist oma kiire majandusarengu võtmeteguriks. Selle aasta veebruaris külastas Lianhe Zaobao ajakirjanik Tallinna, Eesti pealinna, et mõista, kuidas see riik, millel on palju ühist Singapuriga, suutis nii kiiresti jõuda innovatsiooni esirinda, eriti süvateaduse ja -tehnoloogia valdkonnas.

Chen Ziyun, Lianhe Zaobao