Aruteluhommik: kuidas lubada noored karjääriredeli esimesele pulgale?

Sellest küsimusest kasvas välja Miltton New Nordicsi ja Antropoloogia Keskuse ühine noorte tööturule sisenemise uuring, mille tegime 2026. aasta suvel oma praktikaprogrammide raames. Tahtsime töötuse määra ja muude statistiliste näitajate kõrval mõista, kuidas kogevad esimest erialast töökohta otsivad noored ise tööturule sisenemist ning millistes kohtades nende teekond takerdub. Uuring keskendus 19–26-aastastele noortele, kes on kutse- või kõrghariduse omandanud või seda omandamas ning erialasele tööturule sisenemise faasis või hiljuti erialasele tööle läinud.

Tõime teema Milttonis uuesti lauale ning kutsusime tööandjad ja valdkonna eksperdid aruteluhommikule otsima vastust küsimusele, kuidas noored sellele esimesele pulgale päriselt lubada.

Paneelis jagasid oma vaadet ettevõtja ja Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees Veljo Konnimois, MKM-i töö ja võrdsuse asekantsler Hedi Arukase ning Techno TLN koolijuht Ott Pärna, avades teemat nii tööandjate, tööturu kui ka hariduse ja majanduse vajaduste vaatenurgast. Lisaks vestles Milttoni valitsussuhete nooremkonsultant Lukas Toompere ka noore tööotsija Annabretiga, et tuua ekspertide vaate kõrvale vahetu kogemus sellest, milline näeb välja esimese erialase töö otsimine.

Uuringust joonistub teravalt välja paradoks, kus esimese erialase töö saamiseks oodatakse varasemat töökogemust, kuid selle kogemuse omandamiseks oleks omakorda vaja esimest võimalust. Mida kauem otsing kestab, seda rohkem hakkavad noored kandideerima ka kohtadele, mis nende eriala või huvidega enam kokku ei lange ning iga töökuulutuse taha koguneb omakorda suurem kandidaatide hulk. Tööandja näeb lõpuks sadade avaldustega värbamisprotsessi, noor aga järjekordset vastuseta kandideerimist ning kaks poolt kogevad sama süsteemi täiesti erinevalt.

Uuringus osalenud noored kirjeldasid, kuidas korduvad äraütlemised ja teadmatus hakkavad vähendama enesekindlust, lükkavad edasi iseseisvumist ning tekitavad küsimuse, kas lubatud tulevikuerialade puhul on tulevik juba möödas. Kui ühiskond on suunanud noori õppima valdkondi, mida on esitletud tulevikus eriti vajalikena, ent kooli lõpetades algab lootusetu tööotsimine, tekib paratamatult pettumus.

Seejuures tunnevad noored järjest teravamalt ka seda, et kõik ei alusta samalt positsioonilt. Tasustamata praktika, pikalt kestev tööotsing või võimalus valida arendava ja rahaliselt vajaliku töö vahel eeldab sageli majanduslikku puhvrit, mida kõigil peredel pakkuda ei ole.

Nii võib esimene karjäärivõimalus sõltuda teadmiste ja võimekuse kõrval ka sellest, kellel on võimalik mõnda aega tööturule sisenemist endale lubada.

Üks keskne küsimus on see, kas haridussüsteem valmistab noori ette nende tööde ja oskuste jaoks, mida Eesti majandus lähiaastatel päriselt vajab. Ott Pärna tõi esile, et juba praegu on näha selgeid kääre selle vahel, millistes sektorites vajatakse tööjõudu ja kuhu inimesed ise õppima või tööle soovivad minna. Kui seda lõhet õigel ajal ei vähendata, tuleb hiljem tegeleda ulatusliku ümberõppega ning samal ajal süveneb olukord, kus ühes valdkonnas on tööjõupuudus, teises aga suur hulk inimesi, kelle oskustele piisavalt rakendust ei leidu.

Paneelis jäi kõlama soovitus valida võimalusel esimeseks erialaks nõudlikum ja sügavama erialase põhjaga tee, sest spetsialistist generalistiks on lihtsam kasvada kui vastupidi. Ka tehisintellekti kiire areng selle soovituse perspektiivi, sest üha varem tasub endalt küsida, milliseid ülesandeid suudab tulevikus teha masin ja millistes kohtades jääb väärtus inimese sügavale erialaoskusele.

Põhikoolijärgne valik oleks paljude noorte jaoks tugevam siis, kui praktiline õpe oleks väärtustatum tee nagu täna paljudes teistes riikides. Rakenduslik õpe annab noorele juba varakult ameti ja praktilise kogemuse ning jätab samal ajal lahti tee edasi õppimiseks.

Gümnaasiumist tulles seisab erialavalik alles ees ja tööturule jõudmine võtab kauem.

Paraku on Eestis kutseharidust saatnud alavääristav hoiak. Keelekasutus kujundab väga otseselt seda, mida peavad heaks valikuks nii noored ise kui ka lapsevanemad, kes neid valikuid suuresti suunavad. Kui tahame, et rohkem noori jõuaks valdkondadesse, kus on päriselt tööjõudu vaja, tuleb muuta ka seda, millise staatuse ja tähenduse me praktilisele haridusele anname.

Veljo Konnimoisi ettepanekul võiksid koolid võtta senisest suurema rolli toimiva praktikavõrgustiku loomisel, olgu selleks eraldi praktikakoordinaator või vähemalt selgelt koondatud tööandjate ja võimaluste baas. Sisukas praktika võiks jõuda õppija teekonda märksa varem, et tal tekiks juba õpingute jooksul arusaam erialastest väljavaadetest. Ka uuringu soovitustes jõuti samasse punkti, sest hariduse tihedam lõimimine tööturuga ning üleminekurollide loomine aitaks vähendada lõhet lõpetamise ja esimese erialase töö vahel.

Sarnast kogemust kirjeldas aruteluhommikul ka esimest erialast tööd otsiv Annabret, kellel on Tartu Ülikoolis riigiteaduste bakalaureusekraad ja Portugalis omandatud ärihalduse magistrikraad. Praktikavõimalustest oli tema õpingute jooksul räägitud vähe ning esimesele praktikale jõudis ta suuresti seetõttu, et kuulis võimalusest teiselt tudengilt.

Annabret tõi võrdluseks ka Portugalis läbitud magistriõppe, kus igale tudengile oli määratud personaalne karjäärinõustaja, kellega toimus regulaarne kontakt ning kelle roll ulatus tööalaste valikute kõrval vaimse heaolu toetamiseni. Eestis võib tudeng jääda tööotsingute, õpingute ja tulevikuotsustega märksa enam üksi, kuigi just tööturule sisenemise periood tähendab paljude jaoks korraga suurt hulka ebakindlust. Ka uuringus kirjeldasid noored pika tööotsingu mõju enesehinnangule ja vaimsele heaolule ühe olulise probleemina.

Noortest rääkides kerkib kiiresti esile ka nende suhtumine töösse. Uuringus osalenud noored tõid esile meeldivat töökeskkonda, tähenduslikku tööd ning kooskõla isiklike väärtustega, samal ajal kui vaimse tervise ja eraelu arvelt oldi varasemast vähem valmis kompromisse tegema. Mõni noor küsis seetõttu ka ise, kas ta on ehk tööturu jaoks liiga valiv.

Noorte väärtused on suures osas õiges kohas, kuid keerulisem on leida ühisosa tööandjapoolse tegelikkusega. Ka tööandjatele on see oluline signaal, sest olukorras, kus tööealine elanikkond väheneb, ei saa noortele atraktiivse töökeskkonna loomist käsitleda tööandjabrändinug juhusliku lisana. 

Noorte tööturule sisenemise küsimusele ei ole ühte lahendust, sest probleem puudutab samaaegselt haridust, majanduspoliitikat, värbamist, praktikasüsteemi, karjäärinõustamist ja noore enda initsiatiivi. Iga noor, kelle teadmised ja motivatsioon jäävad pikaks ajaks rakendamata, tähendab ühiskonnale kaotatud oskusi ja lisakoormust, mistõttu ei tohiks leppida mõttega, et praegune olukord on keerulise majandustsükli paratamatu kõrvalnähtus.

Veel suurem väljakutse on nende noorte hulk, kes ei õpi ega tööta ning kelle jaoks küsimus pole enam sobiva esimese erialase töö leidmises, vaid selles, kuidas üldse uuesti hariduse või tööturuga kontakti saada. Seetõttu tuleks noorte tööturule pääsemist vaadata pikaajalise investeeringuna, sest tänane valmisolek pakkuda praktikat, juuniori rolli, juhendamist või lihtsalt esimest usaldust kujundab otseselt seda, milliste oskuste ja töövõimega ühiskond meil kümne aasta pärast on.

Milttonis puutume iga päev kokku tööandjate ja avaliku sektori küsimustega, mis mõjutavad otseselt seda, milline on Eesti tööturg homme. Noorte esimene samm tööellu on üks neist, sest siit saab alguse meie tulevane reaalsus ja ühiskondlikud muutused, millele omalt poolt saame kaasa aidata.