Kelle poolt Bulgaaria tegelikult hääletas?

Bulgaariast on kujunenud omamoodi anekdootlik näide valimiste kontekstis – viimase viie aasta jooksul on seal parlamenti valitud nimelt kaheksa korda. Äsjaste valimiste võitja, pea 10 aastat riigi presidendina ametis olnud Rumen Radev, edestas teise koha saanuid oodatult otsustava 30-protsendilise enamusega (hääli kokku 44,6%). Nii tugev mandaat peegeldab kompromissitut nõudmist stabiilse valitsuse ja kohtureformi järele, mille taga on konkreetne ja tugev häälteenamus: 131 kohta 240-st riigi parlamendis. Ent kas tegu on tõesti hea uudisega?

Viimased 10 aastat Bulgaaria presidendi ametit pidanud Rumen Radev oli Bulgaaria 2020. aasta korruptsioonivastaste protestide üks nähtavamaid poliitilisi toetajaid. NATO kindrali ametit pidanud mehe seadis väidetavalt presidendikandidaadina üles Bulgaaria Sotsialistlik Partei, seda Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse (SVR) kindralleitnant Leonid Rešetnikovi heakskiidul ja teadmisel, nagu viimane Vene televisioonis märkis. Radev rääkis „mudeli“ lammutamisest, süüdistades Bulgaaria probleemides „maffiat“. Need seisukohad kindlustasid talle 2021. aastal teise ametiaja.

2025. aasta detsembris leidsid aset suurimad protestid Bulgaarias 1990. aastate algusest saadik. Need kukutasid valitsuse, tuues taas päevakorda nõudmise kohtureformi järele ja avalikkuse selge ootuse korruptsiooni lõpetamiseks riigis. Bulgaaria läks valimistele vastu ilma toimiva riigieelarveta, armeega, mis sõltus NATO standardite asemel endiselt nõukogude aegsest tehnikast ning kohtusüsteemiga, mis oli sedavõrd kaaperdatud, et bulgaarlased kasutasid selle kohta sõna „maffiastumine“.

Selle aasta alguses astus Radev enne teise ametiaja lõppu presidendiametist tagasi, et siseneda parteipoliitikasse. Seda sammu oli ammu prognoositud ja avalikult oodatud. Ta oli päris kaua oma kavatsuste osas kidakeelne, lastes spekulatsioonidel enda eest töötada.

Valimisaktiivsus lähenes 50 protsendile – see on rohkem kui viimastel kordadel, ent valima tulnute hulk jääb siiski alla ootuste. Samas on oluline tähele panna, et Radev suutis mobiliseerida märkimisväärse osa seni hääletamata jätnutest. Lisaks meelitas ta enda poole ligikaudu viiendiku kuni kuuendiku häältest, mis varem olid antud paremtsentristlikule GERBile ja Euroopa-meelsele korruptsioonivastasele koalitsioonile „Jätkame muutust – Demokraatlik Bulgaaria“ (PPDB). Sellele lisas sai endine president umbes poole radikaalse paremäärmusliku ja Venemaa-meelse partei Vazrazhdane (tõlkes Taassünd) valijatest. Valimistulemus mõjutas kõiki riigi suuremaid poliitilisi jõude märkimisväärselt ning surus mitu väiksemat erakonda alla 4-protsendilise valimiskünnise. Valijate eelistuste sedavõrd nüansirikas muutumine on vastuoluline, kuid annab märku tugevast ootusest kohtureformi läbiviimiseks, mis on kombineerituna aastatepikkuse ebakindlusega nüüdseks koondunud pealtnäha rahvast ühendava „tugeva juhi“ kuju taha.

Valimistulemused on kummastavas vastuolus riigi elanikkonna 60-protsendilise toetusega jätkuvale Euroopa Liidu liikmelisusele. Seda selgitavad on nii strateegilised kui struktuursed põhjused. Strateegiliselt oli Radevi kampaania teadlikult mõõdukas: Venemaad mainiti heausksete läbirääkimiste kontekstis, euroskeptitsismi raamistati pragmaatiliselt, mitte vastuseisuna, ning korruptsioonivastane sõnum oli piisavalt laialdane, et kõnetada valijaid üle kogu poliitilise spektri. Struktuurselt on Bulgaaria valimiste puhul korduv muster, et uus tugeva liidriga poliitiline tegija, kellel on usutav korruptsioonivastane narratiiv, suudab aeg-ajalt enamuse võita.

Vaatamata oma nimele on Progressiivse Bulgaaria (PB) majandusplatvorm pigem vabaturu- ja ettevõtlusmeelne ega esinda eriti progressiiv-liberaalseid väärtusi. Selle asemel kinnistab PB suur võit Bulgaaria ühiskonnas tugevat sotsiaalset konservatiivsust, pehmest kuni kõva euroskeptitsismini ulatuvat hoiakut, samal ajal aga mõõdukat kuid kindlat toetust Euroopa Liidule. Erakonna enamusega Bulgaaria parlamendis kaasneb ka vaikiv toetus Venemaale pragmaatilise „rahu toetava“ välispoliitika doktriini varjus.

Uue poliitilise jõu kampaania tugines süsteemivastastele seisukohtadele ja lubadusele „lammutada oligarhiline mudel“. Lubati kindlat pühendumist suveräänsusele ja Bulgaaria rahvuslikele huvidele seoses Ukraina sõjaga. Tasub meeles pidada, et kui Radev sai presidendina järjestikuste valitsuste kaudu piiratud, kuid mitte ebaolulise institutsionaalse mõjuvõimu, ei realiseerunud ükski lubatud korruptsioonivastane tegevuskava. Ei mingeid avalikke aruandeid, seadusloome ettevalmistusi järgmisele valitsusele, institutsionaalseid tagajärgi ega ulatuslikku valimispettuste vastast tegevust. Kõnekas näitaja on aga hoopis 2023. aastal sõlmitud BOTAŞi leping (maagaasilepingTürgi riigifirma BOTAŞ ja Bulgaaria riikliku gaasiettevõtte Bulgargaz vahel), mis kohustab riiki maksma 53 200 MWh gaasi eest päevas fikseeritud hinnaga sõltumata tegelikust tarbimisest. 2025. aasta keskpaigaks kasutati sellest võimsusest tegelikult vaid umbes 11%. Sel lepingul puudub lõpetamisklausel ja olemas olid ka odavamad alternatiivid.

Radevi positsioon Ukraina suhtes ei ole kunagi olnud otseselt venemeelne, kuid ega see peagi olema. Tema järjepidev retoorika keskendub hoopis neutraalsusele, rahule ja Bulgaaria majandushuvide kaitsele. Samal ajal seisab ta vastu relvaabile Ukrainale ning kujutab Ukraina relvastamise toetajaid inimestena, kes tirivad Bulgaaria sõtta. Kui Volodõmõr Zelenskõi külastas 2023. aastal Sofiat, teatas Radev, et Ukraina „nõuab selle sõja pidamist“ ja et arve maksab Euroopa. Tema NATO-kindrali taust muudab selle positsiooni raskesti tõlgendatavaks, andes talle institutsionaalse usaldusväärsuse, mida selgelt venemeelsel poliitikul ei oleks. Ta ei nimeta Venemaad agressoriks ja vastus küsimusele „Kellele kuulub Krimm?“ on vastuseks „Venemaale.“

Üldise usalduse võitmine laia haardega on üks asi, selle poliitikaks ja reformideks vormistamine on märksa keerulisem. Lahkuv kirev vähemusvalitsus ei suuda aga tulevikus blokeerida suuri reforme, mis nõuavad kahekolmandikulist enamust. Kohtureformi jaoks vajaliku 161-häälse enamuse saavutamiseks vajab Radev tõenäoliselt euroopameelsete toetust, kuigi see võib toimuda tõsiste välispoliitiliste erimeelsuste taustal.

Kui Radevi lubadused on siirad, on suur tõenäosus, et ametisse nimetatakse uus kohtunõukogu ja riigiprokurör. 

Ent kui ta on Moskvale lojaalne sellisel määral, nagu mõned pelgavad, on tema motivatsioon päriselt korruptsiooni vastu võidelda pigem madal kuni mõõdukas. Korruptsioon on nimelt Venemaa peamine mõjukanal riigis ning Radevi juhitud valitsusel on vähe motivatsiooni kahjustada venelaste energia ja poliitilise sõltuvuse hoobasid, kui tema oletatav lojaalsus vastab tõele.

Oluline on märkida, et tugev vastuseis ELile või liidu ühise poliitika otsene blokeerimine tooks kaasa suuri majandus- ja investeerimisjulgeoleku riske, mistõttu uue valitsusjuhi selline käitumine on ebatõenäoline. Paljud on tõmmanud paralleele Viktor Orbániga ning Radev on viimast ka aastaid avalikult kiitnud. Samas puuduvad Radevil vähemalt praegu nii poliitiline kogemus, enesekindlus, positsioon ELi institutsioonides, organisatsiooniline baas kui suutlikkus korrata Orbáni poliitikamudelit.

Järsu Euroopa vastase kursi asemel keskenduvad tema valitsuse poliitikad eeldatavasti „pragmaatilisele“ energiapoliitikale ning võime oodata, et ta seisab vastu Ukraina toetamisele Euroopa Liidu poolt. Ilmselt on oodata ka hõõrdumist ja viivitusi liidu otsustusprotsessides. Radev püüab usutavasti end ja Bulgaariat positsioneerida „maagilise lülina“ Venemaaga peetavatel läbirääkimistel sõja lõpetamiseks.

Kahju tekitamiseks ei pea olema Orbán. Piisab sellest, kui loopida pragmaatikuks maskeerununa kaikaid kodaratesse otsustusportsesside võtmekohtades. Ühest küljest võime ehk loota, et bulgaarlaste valitud tee ei osutu kulukaks eksperimendiks nii neile endile kui eurooplastele, kuid kahtlused on igati põhjendatud.