Milttoni aruteluhommik: kuidas poliitikas päriselt kaasa rääkida?

Käes on hetk, mil erakonnad seavad prioriteete ja kujundavad valimislubadusi, mis mõjutavad tulevasi arenguid, mistõttu on oluline õigel ajal ja viisil kaasa rääkida. Et teemat erinevate nurkade alt vaadelda, kutsusime kokku ettevõtjad, poliitikud ja analüütikud, kes poliitikakujundamisega ühel või teisel viisil igapäevaselt kokku puutuvad, ning arutasime selle üle, kuidas poliitilised otsused sünnivad, mis neid otsuseid mõjutab, millised protsessid toimuvad tagatubades ja mida tähendab üldse hea huvikaitse Eesti kontekstis.

Läbiva mõttena jäi aruteludest kõlama, et poliitikas kaasarääkimine ei ole ühekordne pingutus, sest reaalne mõju tekib järjepideva töö tulemusena, mis eeldab kannatlikkust ja valmisolekut oma sõnumit süsteemselt selgitada. Sageli väga erinevatele inimestele, kelle arusaamad ja lähtepunktid ei pruugi seejuures kaugeltki mitte kattuda.  

Tippjuhtide Kadri Kiiseli ja Paavo Nõgese kogemusel on riik üldiselt üsna avatult valmis kuulama ja koostööd tegema, kuid otsustusprotsess on avalikule sektorile omaselt kihiline ja ajamahukas. Seetõttu heast ideest üksi ei piisa, vaid määravaks saab see, kui oskuslikult juhtida teemat edasi ametnike tasandil ja kuidas seda järjepidevalt fookuses hoida.

Me kõik vaevleme lõputus ressursipuuduses ja infomüras, nii ka poliitikud ja ametnikud. Seetõttu saab määravaks põhjalik ja täpne ettevalmistus, mis hõlmab vajadusel ka konkreetsete muudatusettepanekute sõnastamist ja info suunamist õigete otsustajateni. Mida selgemalt ja läbimõeldumalt on ettepanek ette valmistatud, seda suurem on tõenäosus, et see jõuab ka otsusteni.

Samas ainult enda mätta otsast rääkides jääb mõju paratamatult piiratuks. Huvikaitsja peab olema suuteline selgitama, kuidas ettepanek mõjutab laiemalt sektorit, majandust ja ühiskonda tervikuna ning kriitika kõrval peavad olema realistlikud ja läbimõeldud lahendused.

Arutlejad tõid korduvalt esile, kui erinev võib olla arusaam ühest ja samast teemast. See, mis ühele tundub iseenesestmõistetav, võib teisele olla tundmatu ja keeruline, mistõttu on oskus oma sõnumit lihtsustada sageli võtmeks. Praktikas tähendab see, et tihti tuleb astuda paar sammu tagasi ja alustada selgitamist ABC-st. Seda enam, et valimised toovad kaasa uue poliitilise olukorra ning paljuski tuleb protsessi alustada uuesti, valides teadlikult, milliseid teemasid on teatud kooslusega võimalik edasi viia. 

Politoloog Tõnis Leht ja ajakirjanik Erik Moora aitasid mõtestada, kuidas poliitilised otsustusprotsessid koosmõjus ajakirjandusega käivituvad.

Huvikaitse on mitmekihiline protsess, kus osa tööst toimub kinniste uste taga otsustajatega suheldes, teine osa aga avalikkuses, kus on vaja hoida olulisi teemasid fookuses ja arusaadavana.

Meedia toimib tihti reaktsioonina olukordadele, kus midagi läheb valesti. Poliitikakujundamise protsessis on meedia justkui ventiil, kuhu kogunevad pinged ja mille kaudu jõuavad avalikkuse ette teemad, millega kõik osapooled ei ole rahul. Nii võib meedia samaaegselt teemasid võimendada, käivitada ja hoida neid päevakorras, kuigi läbiva ja järjepideva käsitluse hoidmine ei ole alati selle esmane eesmärk.

Samas ei sünni poliitilised otsused ainult avaliku surve või meediakajastuse pealt, vaid need kinnistuvad konkreetsetes kokkulepetes ja dokumentides. Keskne roll on koalitsioonilepetel, mida erakonnad päriselt jälgivad ja mille alusel oma tegevust suunavad. Valimisprogrammide koostamine on muutunud ajas aina põhjalikumaks ja avatumaks protsessiks, kus erakonnad koguvad aktiivselt sisendit just väljastpoolt.  

Ka poliitikute Riina Sikkuti ja Mart Võrklaeva arutelu kinnitas, et huvikaitsjad on otsustajatele vajalikud partnerid. Ilma nendeta ei ole võimalik saada jooksvat ja vahetut sisulist infot valdkondade kohta, sest poliitikute teadmised on paratamatult piiratud.

Samas rõhutasid nad selgete piiride ja professionaalse lähenemise olulisust. Argumenteeritud ja andmetel põhinev sisend on alati oodatud, kuid surve avaldamine, isiklikuks minek või ebamäärane taustatöö lõhub usaldust kiiresti.

Ringiga jõuti tagasi ajastuse olulisuseni. Valimisprogrammide koostamise faasis on erakonnad väga avatud uutele ideedele ning see on hetk, kus hästi läbi mõeldud ettepanekud võivad jõuda poliitilistesse kokkulepetesse. See eeldab valmisolekut suhelda erinevate osapooltega, mitte tõmmata varakult punaseid jooni, sest enamik teemasid siiski ei jookse mööda erakondlikke vastandusi. Kui küsimus on piisavalt oluline ja hästi põhjendatud, leitakse sellele ka poliitiline väljund.

Poliitikas kaasarääkimine on järjepidev töö, mis eeldab selget sõnumit, põhjalikku ettevalmistust ja võimet näha oma teemat laiemas kontekstis. Mõju ei teki kiiresti, aga see on saavutatav, kui teha seda teadlikult ja süsteemselt.

Kui tahad oma teema uute valimiste eel poliitilisse arutellu tuua või mõtestada, kuidas seda teha mõjusalt ja professionaalselt, võta meiega ühendust. 

Ava PILDIGALERII, et teha pilguheit aruteluhommikusse.