Jelena on pärit Kohtla-Järvelt, kus ta elas kogu lapse- ja nooruspõlve enne ülikooli astumist. Ta kasvas küll venekeelses peres, kuid eesti keelega on ta kokku puutunud juba väikesest peale, nimelt oli ta esimene sõber kõrvaltrepikojast just eestlane. Jelena toob välja, et keele selgeks õppimiseks on kõige tähtsam keskkond, milles viibid, sest just see kinnitab koolis õpitut ja tekitab võimaluse teisest kultuurist päriselt aru saada. Läbi aegade on Jelena lisaks vene ja eesti keelele puutunud kokku ka saksa, prantsuse, jaapani ja bulgaaria keele õpingutega. Keeleoskust võib võtta justkui piletina teistesse kultuuridesse, kuna see avardab maailmamõistmist ning suurendab inforuumi. Huvitav on näha, kuidas samu mõtteid saab sõltuvalt keelest väljendada väga erinevalt – igal keelel on oma ilu ja võlu, aga lõpuks jõuad ikka selleni, et ühist on rohkem kui lahutavat.
Kõrghariduse omandas Jelena Tallinna Ülikoolis, kus õppis vene filoloogia keele- ja kirjandusteadust, eelkõige pühendus kirjandusele. Lisaks kirjandusajaloo tundmisele, näiteks 20. sajandi poeetide loomingualastele teadmistele, on selline haridus andnud juurde ka palju muud, mis on tänasel päeval kasulik igas valdkonnas. Näiteks omandas ta hea kirjutamis- ja analüüsioskuse, võime suurt pilti näha, asjadest aru saada ning nende vahel seoseid luua.
Ülikooliõpingute ajal töötas Jelena ajakirjanikuna ning pärast seda oli mõnda aega välisõppejõud täiskasvanutele, viies läbi vene keele õpinguid. Karjääri loomulik kulg tundus olevat liikuda Haridus- ja Teadusministeeriumisse, kus veedetud aastate jooksul sai temast kommunikatsiooniosakonna asejuht. Seal sai ta juhtida venekeelsele elanikkonnale suunatud kommunikatsiooni, mis eeldab lisaks vene keele oskusele ka sihtrühma sügavat mõistmist. Samuti panustas ta ministeeriumi kommunikatsiooni korraldamisse erinevatel haridusvaldkonna teemadel nagu eksamid ja tasemetööd, järelevalve, täiskasvanuharidus ja riigikoolid, ning ka näiteks 2018. aasta PISA tulemuste esitamine. Jelena sai ennast proovile panna ka koroonakriisi kommunikatsioonis, esialgu haridusvaldkonna teemadel, hiljem aga liitudes Sotsiaalministeeriumis vaktsineerimise edendamiseks moodustatud kommunikatsioonitiimiga. Ta kirjeldab seda kui pingelist, kuid samas huvitavat perioodi, mil tuli läbi mõelda strateegia, kuidas jõuda kõikide Eesti inimesteni, sealhulgas “keerulise”, aga tegelikult lihtsalt teistsuguse venekeelse elanikkonnani.
Jelena usub tugevalt, et venekeelne kommunikatsioon peaks käima käsikäes eestikeelse kommunikatsiooniga – ühtse inforuumi tekitamine on meie kõigi huvides, ja riik võiks näidata initsiatiivi dialoogi tekitamises ka teises kultuuri- ja keeleruumis viibivate elanikega. Kommunikatsioon on kahepoolne protsess, mille abil saab saavutada usaldust ja kaasatust, panna inimesed tundma, et nad kõik on hoitud ja kaasatud ning osa Eesti ühiskonnast. Heatahtlik dialoog ei ähvarda ühegi osapoole identiteeti, vastupidi – mida rohkem suhtleme, seda vähem on ruumi möödarääkimisteks, eelarvamusteks ja mõjutamiseks. Selle dialoogi olulisus paistab eriti silma just kriisiolukordades. Keel on vahend ühisosade leidmiseks ja kui julgeme initsiatiivi näidata, tuntakse ka teiselt poolt huvi uurida meie käest ümberringi toimuva vastu.