Edukaks navigeerimiseks proovikivide vahel ning eluterve motivatsiooni hoidmiseks ka keerulisematel aegadel vajame inimestena keskkonda, mis toetab kolme põhivajadust. Olulisim neist on autonoomia ehk oma elu peremeheks olemise tunnetus. See kätkeb endas muuhulgas usaldatud olemise tunnet ja selget pilti, mismoodi otsused sünnivad.
Vabaduse ja vastutuse kultuuri aitavad luua ning hoida näiteks kaasav kommunikatsioon, selge pildi omamine rollidest ja ootustest, julgus tunnistada eksimusi, aga ka mõistlikes piirides otsustusvabaduse tagamine näiteks töökorralduslikes küsimustes ja ajaplaneerimises. Samuti ei tee paha endalt aeg-ajalt küsida: “Kuidas see, mida ja kus ma teen, klapib minu olemuse ja vajadustega?”
Teiseks sisaldab motivatsioon endas edenemise ja arenemise kogemust, hästi hakkama saamise tunnet. Jah, töö küll kiidab tegijat, ent sotsiaalsete olevustena vajame iseendast arusaamiseks ka teiste inimeste tagasisidet. Seega, kui öelda üksteisele rohkem positiivset avatult välja, anname hoogu just sellele, mis edasi viib. Ühtlasi kasvab valmidus olla uudishimulik kõige suhtes, mida veel nii hästi ei oska ega tea, aga tahaks. Ka tähendusrikkus ja selge siht võimestavad. Sestap tasub aeg-ajalt tavapärasest rütmist välja astuda, tiimiga kompassi sättida ning ühiselt mõtestada, kuidas edenemist ja üksteise arengut parimal moel võimestada.
Kolmandaks vajame teotahte hoidmiseks inimlikku seotusetunnet, enese tajumist osakesena kogukonnast. Me kõik soovime olla aktsepteeritud just selliste inimestena nagu me oleme – nii ilus kui valus. Mõistmise ja tänutunde kogemine, iseäranis haavatavas seisus, aitab omakorda tugevdada psühholoogilist vastupidavust ning ilmutada avatust ka muudatuste suhtes. Niisiis julgustan võtma teadlikult aega üksteise tundmaõppimisele ja väärtustamisele mitte ainult professionaalidena, vaid ka lihtsalt inimestena. Elagu tiimiüritused ja südamest südamesse jutuajamised!
