Sarnane lause kõlab meie meediakoolituste alguses päris sageli, kui palun koolitusel osalejatel sissejuhatuseks kirjeldada enda suhet ajakirjanikega ning ootuseid eesseisva koolituse osas. “Ma eelistaksin üldse mitte ajakirjandusega suhelda,” ohkab teine koolitatav, kelle juhtida on suur osakond ja kes seetõttu peab aeg-ajalt siiski vastama nii kirjalikele küsimustele kui ka kaamera ette astuma.
Neid inimesi ühendab teadmatusest tingitud hirm ajakirjanikega suhtlemise ees. Üks põhiküsimusi, mis Milttoni meediakoolitustel kerkib, on selline: miks on nii, et ma räägin ajakirjanikule ühtedest olulistest asjadest, aga artikli pealkiri ja rõhuasetused on hoopis teised ja see, mida ma enda arvates ütlema läksin, ei jäänud üldse kõlama?
Enne Milttoniga liitumist töötasin 25 aastat ajakirjanduses. Põnevatel 1990ndatel olin Eesti Päevalehe poliitikareporter, seejärel töötasin pikalt Äripäevas nii majandusajakirjaniku kui erinevate üksuste juhina ning siis vedasin Postimehe majandustoimetust. Viimased viis aastat olen tegutsenud Milttonis strateegilise konsultandi ja koolitajana. Arvestades teekonda, mille olen ajakirjanduses läbinud, usun, et tean päris hästi, kuidas ajakirjandus toimib ja kuidas ajakirjanikud mõtlevad.