Inimeste lahkumine tiimist on hea
Aastaid tagasi oli inimeste lahkumine minu jaoks väga raske. Võtsin alati isiklikult ja küsisin endalt, mida juhina valesti tegin, et inimene ära läheb. Need arutlused võtsid teinekord ööunegi. Pingutasin palju, veensin, pakkusin lahendusi, kuulasin, otsisin konksu, mis paneks kellegi jääma.
Olen tänaseks ära pidanud kümneid pausipidusid ja jõudnud juhina punkti, kus annan endale aru, et ükskõik kui palju ma ka inimeste hoidmise nimel ei pinguta, peavad nad oma tee ikkagi ise leidma. Minu roll on luua võimaluste keskkond, milles igaüks areneda saab: see, kas vajalik arengumotivatsioon leitakse ja sellest päriselt juhindutakse, on igaühe enda kätes.
Ja kui inimene jõuab punkti, kus on vaja proovida midagi uut, siis peabki seda kogema. Teinekord jõuab ta selle arusaamiseni ise, mõnikord tuleb inimest selleks nügida.
Nii olengi jõudnud juhtimispõhimõtteni, et inimeste lahkumine tiimist on hea. See pole mingi sõnakõlks, see on päriselt hea, sest see laob vundamendi kõigele, mida iga päev oma inimeste hoidmise nimel teeme. Ta ei lähe ära, kuna tema kogemus meil on olnud halb, ta läheb, sest seda on vaja enesearenguks. See ongi punkt, kust saab alguse tööandjakuvand – mida lahkunud inimesed räägivad sinust kui tööandjast ja töökaaslastest pärast seda, kui on mujale tööle läinud.