Kõnepidamise kunst on kättesaadav igaühele

Tähelepanu on piiratud ressurss ja infoküllus mitte ei kergenda asjust arusaamist, vaid toimib mürana. Ettekandesse maksimaalselt info toppimine on ometi üks levinuimaid vigu, mille otsa olen läbi aegade ka ise komistanud. Oled võidus tegelikult siis, kui mõtled enne kõnelema asumist hoolikalt läbi, mis on sinu etteaste tuum – põhisõnum, mille tahad kuulajateni tuua. Üks selge iva kinnistub kindla peale tugevamini kui palju killukesi. Ja kuulajad on tänulikud. Seesama põhimõte on suureks abiks nii kõne ettevalmistamisel kui esinemisel, aidates hoida fookust ja vältides asjassepuutumatuid kõrvalpõikeid. Kui sul on kindel tuum ja seda ümbritsev eluline tõestusmaterjal, on võimalik lihtsa vaevaga kokku panna ka kõige ootamatum välkkõne ning kuulajad on sinu.

Inimaju jaoks hakkab info elama ja jääb meelde lugude kaudu. Loo kuulamine aktiveerib korraga mitmeid ajupiirkondi, mis paneb sündmusi justkui ise läbi elama ja empaatiat kogema. Emotsionaalne haaratus tagab info talletumise mällu. Mis teeb aga loost loo? Täpselt nagu haarav teatritükk, romaan või film, töötab ka hea kõne: sa maalid fooni („Kui me sel vihmasel laupäeval sõpradega teele asusime…“), juhatad kuulajad läbi käikude ja pöörete („Ja siis tabas meid…“) ning jõuad välja sihtpunkti („Ma tean nüüd, mida tähendab tõeline sõprus“). Lugu on naturaalne ja võimas vahend, mis paneb kuulaja aju elavalt seoseid looma ning seeläbi infot omandama.

Nii nagu igapäevaelu suhtluses, on ka kõnepidamise peamine võti suhe kuulajatega. Kuitahes haarav lugu jääb kaugeks, kui kuulajad ei tunneta, et sa räägid päriselt nendega. Jaga silmsidet lahkelt kõigile – kui otse silma sisse vaatamine on ebamugav, siis suuna pilk otsmikule. Hea sidepidamise nipp on ka kutsuda publikut üles kaasa mõtlema, küsimustele vastama ja neid esitama. Nõnda pead monoloogi asemel dialoogi ning inimestel on huvitav.

Suhtlemispsühholoog Albert Mehrabiani tähelepanekute kohaselt teevad kõnest mõjusa peaasjalikult kehakeel ja hääletoon, mis ületavad kauge kaarega sõnade jõu. Enesekindel avatud hoiak, vabad käed, silmkontakt, rahulik kõnetempo, selge hääl ja kandvad pausid toimivad mõjusa baasina, mille pinnalt saab ka tekst pärale jõuda. On teada, et inimest veenab eelkõige kooskõla kehaliste ja sõnaliste signaalide vahel. Nii et kui tõsine sõnum kantakse ette vurinal ja laia naeratuse saatel, tekib kuulajates automaatselt ebamugav vastuolu – midagi on pildil valesti. Sõnade ja kehaliste reaktsioonide mitteklappimise taga seisab omakorda enamasti kõneleja alateadlik püüd oma ärevust maandada. Üks tüüpilisemaid kaitsereaktsioone on peitmine, mis avaldub nt laua või kõnepuldi taha varjumises olukorras, kus see ei ole vajalik, käte „lukustamises“, silmkontakti vältimises, slaididega, aga mitte publikuga suhtlemises jne. Teine automaatvõte on enese rahustamine, mis paistab välja näiteks laval edasi-tagasi tammumises, mittesõnaliste täitehäälitsuste rohkuses, sundliigutustes nagu pastaka klõpsutamine, juuste katsumine, käte mudimine jne, tõtlikus kõnetempos ja pauside ärasöömises.

Selleks, et end aga päriselt vabamalt tunda, tasub ülemäärane adrenaliin kehast eelnevalt välja saputada ning võtta vahetult enne esinemist mõni minut omaette keskendumiseks ja rahulikuks sügavaks hingamiseks. Samuti peitub suur jõud mentaalses häälestumises – kõnelemine on kingitus, mitte võitlus.

Kuigi pidepunktid paberil ja/või slaidid ekraanil on kõnelemisel väärt abimeheks, olen kogenud ka ristivastupidist. Tähttähelt ülesmärgitud teksti ettekandmisel on loomulikkuse hoidmine keeruline ning kipub kannatama ka kontakt publikuga. Soovitan harjutada sõna-sõnalt selgeks alguse- ja lõpulaused ning hoida silme ees jutupunkte, mis viivad põhisõnumini. Neid võiks olla maksimaalselt 3-5.

Kui kasutad slaide, siis kuva ekraanile korraga üks ühik infot ja mitte enne, kui oled sellest juttu teinud. Hästi töötavad juttu toetavad visuaalid. Väldi tekstirohkeid slaide ja infoküllaseid graafikuid paralleelselt jutuga, sest inimesed ei ole suutelised korraga kahe infoallika vahel tähelepanu jagama. Üks või teine läheb kaotsi. Seega nagu nii mõnegi teise asjaga siin elus: vähem on rohkem.

Ja mis peamine – meistriks saab ikka ja ainult harjutades. Ma ei ole kohanud veel ühtegi superkõnelejat, kes oleks selle võimega sündinud. Küll aga tean paljusid, kes on end järjepidevalt proovile pannes ja uudishimulikult arendades kujunenud tõeliselt säravateks esinejateks.