Transatlantilise koostöö uus reaalsus

Transatlantiline koostöö on II maailmasõja järgselt olnud Euroopa julgeoleku ja rahvusvahelise korra üks alustaladest. See on andnud hoogu majanduskasvule, toetanud innovatsiooni ja andnud meie regioonile rahvusvahelisel areenil juurde poliitilist kaalu. USA jaoks on Euroopa olnud ühtaegu suur ja tulus turg, liitlane ja jagatud väärtusruum, mille kaudu oleme teineteisele toetudes suutnud hoida demokraatliku maailma mõju ka siis, kui rahvusvaheline kord on olnud surve all.

Praegune olukord sunnib Euroopat mugavustsoonist välja ja oma rolli ümber mõtestama. Ootavale positsioonile jäämine muutub aja jooksul järjest vähem jätkusuutlikuks. See suunab Euroopat paratamatult suurema koordineerituse ja enesekindlama huvikaitse poole. Euroopa ja ka Eesti peavad ajama pragmaatilist majandus- ja julgeolekupoliitikat, arvestades, et iga uus olukord võib tähendada uusi lahendusi.

Alustada võiks ennekõike ühtsemat tegutsemist julgeolekuküsimustes, selgelt rohkem investeeringuid kaitsevõimesse ja tugevamat tööstuspoliitikat, et olla EL-ina jätkuvalt konkurentsivõimelised. EL-il tuleb kasutada tänast ebastabiilsust ning pideva kriisi olukorda, et end jätkuvalt globaalsete tegijatena kehtestada. EL on maailma suurimaid demokraatlikke siseturge, sel on tugev ühine väärtusbaas, me oleme teel parema ühise kaitsevõimekuse arendamise poole, aga püüdleme enama poole. Ideaalmaailmas muidugi teeme me seda üheskoos USA-ga.

Viimastel nädalatel on aina ärevamas toonis räägitud USA sõjaväelaste väljaviimisest Saksamaalt, millele lisandus vägede rotatsiooni segadus Poolas ning arutelu ameeriklaste võimalikust Leedust lahkumisest. Sellised teemaarendused puudutavad Eestit otseselt, sest meie julgeolek sõltub heidutusest, liitlaste kohalolust ja vähemalt seni oleme eeldanud, et NATO võimekusest kriisi korral kiiresti tegutseda. Osati on uus reaalsus ka mujal Euroopa Liidus kohale jõudnud ja EL-i suurriigid end vajalikus suunas liigutama hakanud, ehkki ikka veel mitte piisavalt kiiresti. Lõhe ida ja lääne vahel püsib, samas hakkavad läänepoolsed ELi riigid aru saama, et nende idapiirile lähemale nihkuv julgeolekuolukorra järsk muutumine võib lõpuks hakata neidki vahetult mõjutama. See kõik viib loogiliselt samasse kohta: Euroopa koordineerituma tegutsemise ja ühise kaitsevõime loomine on selgelt Eesti huvides.

Suhted Washingtoniga ei püsi iseenesest, eriti ajal, mil tavapärased institutsionaalsed kanalid võivad olla nõrgemad, paljud ametikohad täitmata (enam kui sada USA saatkonda üle maailma on täna näiteks saadikuta) ja poliitiline tähelepanu killustunud. Meiesuguse väikeriigi jaoks tähendab see, et peame järjepidevalt kohal olema, rääkima nii administratsiooni, kongressi, osariigi taseme otsustajate, ametnike kui ettevõtjatega. Abi on kindlasti sellest, kui meid nähakse mitte ainult julgeoleku tarbijana, vaid ka lahenduste pakkujana valdkondades, kus meil on päriselt midagi anda.

Eelmisel nädalal leidis esindajatekojas aset kaks vägagi kaalukat sündmust. Esmalt läks demokraatidega koos hääletanud vabariiklaste abiga läbi pikalt veninud otsus Ukraina toetamise jätkamise ja Venemaa sanktsioonide paketi poolt. Päev varem toetasid neli vabariiklast koos demokraatidega ka resolutsiooni, mis aitab piirata presidendi võimalust jätkata sõjategevust Iraanis ilma kongressi selgema heakskiiduta. Need otsused ei muuda midagi üleöö, arvestades, et ees ootab veel senat ja seejärel saab president tulemuse vähemalt esimese teema puhul vetostada, kuid näitavad, et USAs on toimumas mingisugune areng, mis näib sündmusi veidike kallutavat meile pigem arusaadavamas suunas.

Esindajatekoja ja senati jõujooni ilmselt ümber kujundavad USA vahevalimised toimuvad 3. novembril ning praeguste reitingute alusel võime tagasihoidlikult eeldada, et demokraatidel õnnestub oma jõuõlga kasvatada. Nende valimiste tulemus võib oluliselt mõjutada nii Ukraina toetamise võimalusi kui ka administratsiooni manööverdamisruumi välis- ja kaitsepoliitikas laiemalt, seega tasub meil seda tähelepanelikult silmas pidada. Meeles tasub pidada sedagi, et traditsiooniliselt on Venemaa suunal hardlinerid olnud pigem vabariiklikud presidendid ja nende administratsioonid. Aga eks illustreerib seegi, et varasemad eeldused enam ei kehti