Koolituste keskmes on muutustega kohanemine ja vaimne vorm

Laiemas plaanis on kõver olnud selline, et kui 2020.a. märtsis tabas meie koolitustegevust kollaps, siis juba aprillis tõusis hüppeliselt huvi vaimse vormi lühiseminaride vastu. Kevadel kujunesidki peamiseks hitiks tunnised stressijuhtimise vebinarid. Kuigi inspiratsiooniks on sellised väikesed ampsud parajad, läheb sügavamaks mõtestamiseks ja muutuse päriselt eluviimiseks vaja siiski rohkem jagamisaega ja interaktiivsust. See kehtib nii füüsiliste kui virtuaalsete kohtumiste kohta. Kaasavaid formaate – nii teadliku enesejuhtimise kui meeskondade ja organisatsioonide arengu kontekstis – oleme kogu tiimiga ka jõudsalt arendanud.

Koroona tõi väga selgelt esiplaanile kaugtööga kohanemise ja vaimse vormi hoidmise. Tähelepanelikud juhid väljendasid juba kevadel huvi ja otsisid lahendusi, kuidas oleks võimalik inimeste elutervist ja töövõimet muutunud normaalsuses võimalikult hästi toetada ning meeskonnavaimu üleval hoida. Seega minu praktikas on viimane aasta andnud tublisti hoogu inimeste juhtimise alastele koolitustele, aidates psühholoogiateaduse abil mõista, kuidas uues normaalsuses oma elutervist ja motivatsiooni turgutada või millised kaugtöö- ja hübriidtiimide juhtimise võtted kohanemist hästi toetavad. Õigupoolest tahan öelda koroonale aitäh, sest see kollektiivne kohanemisprojekt on tõstnud vaimse tervise eest hoolitsemise kui olemuslikult tähtsa fookuse vääriliselt pjedestaalile.

Kui veel hiljuti liigitati enesejuhtimisoskuste edendamine ja organisatsioonikultuuri arendamine pehmete väärtuste alla, millega on nö popp tegeleda, kuid esmajärjekorras tuleb pärisasjad joonde ajada, siis täna räägitakse vaimse tervise hoidmise vajalikkusest hoopis teisel toonil. Läbipõlemine on nüüd üks pärisasjadest ja vaimsest tervisest on saanud tugev väärtus.

Ülestressi ennetamine vajab teadlikku tähelepanu, sest edukas kohanemine ja psühholoogiliste vajaduste eest hoolitsemine käivad käsikäes. Missioon jõuda ühiskonnani, kus organisatsioonid on nii hästi juhitud, et iga inimene tunneb end omas nahas täisväärtuslikuna, on seda väärt.

Pandeemia pani organisatsioone kahtlemata kriitiliselt läbi mõtlema, millised inimeste arendamisega seotud investeeringud on eelkõige mõistlikud. Ja just kriisi ajal hakati ühekordsete koolituspäevade kõrval üha enam huvi tundma süsteemse arenduskoostöö vastu, eesmärgiga aidata inimestel uues normaalsuses edukalt kohaneda ning leida parimaid viise täisväärtuslikuks meeskonnatööks. Sellised ettevõtmised on äärmiselt põnevad, sest aitavad viia mõtestatud muutusi päriselt ellu ja luua pikemaajalist kasu, hõlmates erinevaid tegevusi alates testimisest kuni töötubade ja 1-1 mentorluseni välja.

Näiteks oleme peagi lõpetamas 6-kuulist eksperimenti tarkvaraettevõttes Helmes, otsides teaduslikel alustel ja võimalikult süvitsi minevaid vastuseid väga praktilisele küsimusele ehk kuidas on koroonaaegsel ja -järgsel ajastul kõige efektiivsem tarka tööd tegevate inimeste elu korraldada. Seiranud regulaarselt 13 tiimi motivatsiooni- ja tiimitervise näitajaid ning viies läbi koosloomesessioone ja fookusgruppe, hakkab pilt välja joonistuma: olulisemateks eduteguriteks on inimlik kontakt ja psühholoogiline turvatunne, üleüldine protsesside ja vastutuste selgus, ühised sihid ning autonoomiat toetav keskkond.

Kõigest lähemalt räägime juba märtsis, kui lõppjäreldused tehtud.

Viimaks ei saa üle ega ümber tiimitöö väärtusest, mis on end koroonakriisis eriti tugevasti tõestanud. Minust kui koolituste sooloplaneerijast ja -läbiviijast on saanud koosloome ja tandemkoolituste fänn. Iga kriis kiirendab protsesse, nii on ka koroonaaeg heas mõttes sundinud leiutama ja testima uusi formaate ning see on olnud eelkõige võimalik tänu kriitiliselt kaasamõtlevale meeskonnale. See on ehk suurim positiivne avastus ja arengusüst minu enda jaoks. Teaduspõhise (enese)juhtimise kasu läbimõtestamiseks tulebki rakendada erinevaid viise. Nii need seosed tekivad ja aju areneb.

Üha enam viime koolitusi läbi tandemina, lisades kogemusele mitmekülgsust ja laiendades sisulist väärtust. Nõnda saadab koolitusi sageli visuaalne lihtsustamine, mis aitab selget pilti hoida ja tulemus näeb juba iseenesest lihtsalt vaimustav välja.

Virtuaalsetel meeskonnakoolitustel ja seminaridel on väärtuslikeks töövahenditeks disainmõtlemise tehnikad, et probleeme ja lahendusi paremini mõtestada. Samuti oleme aktiivselt sõbrunenud veebipõhiste ühistöötahvlitega nagu näiteks Jamboard, Miro või Padlet, mis aitavad mõtteid süsteemselt talletada.

Samas on ka ajatuid kvaliteete, mis ei sõltu ühestki vidinast ega täiendusest. Ja nende ühisnimetaja on inimlik side. Minu jaoks on tohutult tähtis see klapp, mis koolituse käigus inimestega tekib ning ausalt öeldes ei ole suuda siin mistahes virtuaalruum füüsilise koosviibimisega võistelda. Pealegi väsitab virtuaalkeskkond aju kordades rohkem kui vahetu, sest sotsiaalne märkamine ja tagasiside, mis muidu toimub loomulikult, nõuab läbi virtuaalkeskkonna filtri ekstra pingutust. Lisaks tähelepanu hoidmise keerukus, millega ilmselt kõik, kes virtuaalkohtumistel osalenud, vägagi hästi kursis on.

Arvan, et üha personaliseeritumaks ja mobiilsemaks. Samuti inglisekeelsemaks, et olla suuteline pakkuma arendustuge ka suure kaaluga tarkvarasektoris ja teistes rahvusvaheliste meeskondadega ettevõtetes. Usun, et teadus tuleb inimestele järjest lähemale. Vaimse tasakaalu toetamine ja ajutegevuse mõistmine hakkavad saama järjest rohkem tähelepanu, sest mitte ainult elu mitmeski mõttes pea peale pööranud koroonaaeg, vaid pingesse kruvitud saavutuskultuur laiemalt annavad hoogu kroonilisele ülestressile.

Inimeste arendamise põhiülesanne on aidata muutustega edukalt kohaneda ja kasulikult edasi liikuda. Ja kuna praktiline tulemus sünnib ikkagi koosloomes ja järjepidevuses, siis klassikaline klassiruumikoolituse asemele astuvad üha enam interaktiivsed võimalused. Käes on väga põnevad ajad!